Жизнь и творчество Harri Jotilde;gisalu

Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasium

REFERAAT

Tallinn

2000
BIOGRAAFIA

Ta on pärit Läänemaalt, Paadremaa Rüüsmaalt, kus sündis 1922. aasta augustikuu 24. päeval.

Rüüsmaa oli vana talu, mida tema isa poolt vanaema vanemad (Müllerid) asusid pidama ja päriseks ostma juba eelmise sajandi lõpul. Esimesed mälestused ongi tal sünnikodust: vana õlgkatu elumaja ja samasugune ait ning karjalaut, kambri otsas suur aed õuna-, ploomi- ja kreegipuudega, kopliväravas põline kask linnupesadega. Koppel ja karjaaed olid hobuste, lehmade ja lammaste päralt, toa taga rohetas mudane tiik, mis kevaditi kubises konnadest, suvel püherdasid seal sead. Tagaõuest voo­las läbi kiire oja, tegi poliste sangleppade all lookeid. Suur­vee ajal uputas, suvel aga oli vett nii vähe, et kalad - lut­sud ja haugid - jäid kuivale. Karjamaa oli kõrge poliste män­dide alune, kust korjati korvi- ja tünnitäite viisi marju ning seeni. Heinal käidi soos, sumbati poolest säärest saadik vees. Talveõhtutel nokitsesid mehed püsside kallal, rohitsesid neid ja valasid kuule ning haavleid, et jänese- või rebasejahile min­na. Ahjupragudes laulsid kilgid.

Esimesest suurest sojast oli tema isa Vladimir koju tulnud invaliidina. Ta abiellus naabervallast pärit taluteenija Miina Adleriga. See abielu ei kestnud kaua. Pärast tema venna Antoni sündi 1925. aasta algul Harri ema haigestus ja suri Tallinna haiglas. Jäi ta vennaga vanaema Vana-Miina hoole alla. Sellega Rüüsmaa õnnetused ei lõppenud: vanaisa Kaarli külmetas lubjaahju ehitu­sel ja kopsuhaigus viis ta enneaegselt hauda, järgnes vanaema pikaajaline haigus. Töökätest tuli puudus, võlad ähvardasid ta­lu. Kõik kokku viis selleni, et Rüüsmaa anti Harri isa õe, s.o. tema tädi Anastasia ja tädimehe Jaak Saali pere pidada ning Harri pere asusid Tallinna. 1915. aastani olid tema vanavanemad linnas ela­nudki, siis aga Rüüsmaale kutsutud, sest talu oli peremehe, vanaema venna surma järel tühjaks jäänud.

1929. aasta oli linna ümberasumiseks ebasoodus - kriisi ja tööpuuduse aeg. Siitpeale lõppes tema muretu väikelapsepoli: mäletas, et ta ei kohanenud kitsa linnakorteriga, tundsis puu­dust Rüüsmaa õuest, jõest ja loomadest. Muule lisaks oli ta esi­mese linna-aasta järjest haige. Tekkis mingi umbusk linna suh­tes, millest ta polegi päriselt vabanenud.

1930. aasta sügisel viis vanaema tema Tallinna Veerenni täna­va (V) algkooli esimesse klassi. Tähed olid tal juba maal goo­ti tähestikuga aabitsast selgeks õpitud, kuid koolis tuli need uue õpiku järgi ümber õppida. Kevadeks sai ta siiski lugemise kätte.

1931. aasta suvel abiellus Harri isa teist korda. Kasuema Anette Habo toi perekonda kaks tütart oma esimesest abielust. Kuigi isa oli kõike kõige paremini mõelnud, läks suure pere ülalpida­mine juhusliku tööga raskeks. Harri koos vennaga jäi vanaema kasvatada. Vanema töötas maja- ja kooliteenijana, vahepeal elas kõ­dus Rüüsmaal. Sai ta koolis käia Tallinnas, Paadremaal, Taeblas ja Keilas. Õppimine oli aastatega järjest edukamalt ja tun­nistused paremaks läinud. Koolis olid siis moes testid. Õpi­lasele anti trükitud küsimustelelt, milles tuli täita lüngad või teha arvutused. Hinde määras punktide arv. Nad õppisid kõik püüdlikult ja õhinaga, testide kirjutamisel iga punkti pärast pingutades ja omavahel võisteldes. 1936. a. kevadel Harri lõpetas Paadremaa Algkooli.

Tuli juttu sellest, mis temast pidi edasi saama - kas jääb maale sulaseks või läheb linna mõnd ametit õppima. Tal oli kindel soov edasi kooli pääseda. Ta tahtis õpetajaks hakata. Kirjutas sellest algkooli lõpukirjandiski andiski. Seminari peeti siis­ki liiga kalliks ja Keilas elanud vanatädi soovitusel soorita­s sisseastumiseksamid Tallinna Poeglaste Kaubandus-Ärindus-Keskkooli Sakala tänavas. Seal oli koos kolm kooli: kaubanduskool, kommertsgümnaasium ja progümnaasium; direktor ning õpe­tajad olid ühised.

Esialgu ei läinud tal keskkoolis kuigi hästi. Kõige suure­mat vaeva nägis võõrkeelega, mida maa-algkoolides üksvahe üld­se ei õpetatud, linnakoolides aga küll. Oli ta saksa keeles kaasõpilastest maha jäänud ja vaatamata armutule tuupimisele ikka teistest nõrgem. Alles teisest klassist alates jõudis pikkamööda järele, kui saksa keelt hakkas andma õpetaja L. Kivimägi, täpne ja nõudlik nii enese kui ka õpilaste suhtes. Üldi­selt ta